Mis see on?
B-Luron on klassikaline
ortomolekulaarne preparaat – selle koostisained ja toimemehhanism vastavad
ortomolekulaarse meditsiini peamisele põhimõttele: „tervise taastamine ja
säilitamine, muutes inimese organismis normaaljuhul esinevate ja tema tervist
tagavate ainete kontsentratsioone“. Võib öelda ka väga lihtsalt ja lühidalt:
õiged molekulid õigetes kogustes“.
B-Luron on uudne bioloogiliselt aktiivne toidulisand, mis põhineb
hüaluroon-kondroiitkompleksil (HKK) ja mille väljatöötajaks on Saksa firma
Gramme-Revit GmbH. B-Luron aktiveerib kehaomase liigesevõide tootmise ning
toidab ja taastab kõhrekudet. Paljude aastate pikkuste katsete ja vaatluste
tulemusena õnnestus toote loojatel ühendada unikaalseks sünergiliseks
kombinatsiooniks kaks peamist kõhre töö taastamiseks vajalikku ehitusmaterjali
– kondroitiini ja hüaluroonhappe. Saadud kompleks on niisama tõhus kui
liigesesisesed hüaluroonhappe süstid ja mõjub pealegi kõigile liigestele
korraga.
LIIGESTE TERVIS
„Elu ilma liikumiseta on vaid letargiline uni,“
ütles Jean-Jacques Rousseau ja nagu kõigil klassikutel, on tal igal ajastul
õigus olnud. Käies, tantsides, joostes, isegi lihtsalt tugitoolis jalga
kõigutades liigutame me iga päev. Meie liikuvuse teevad võimalikuks
luudevahelised liikuvad ühendused – meie sisemised „liigendid“ ehk liigesed.
Terved liigesed jaotavad koormuse ühtlaselt kogu oma pinnale.
Iga liiges koosneb järgmistest osadest:
- luude liigesepinnad, mis on kaetud kõhrega;
- liigeseõõs ehk sidekoest kapsel;
- sünoviaalmembraan ehk liigesekihn, mis
katab kapsli sisepinda ja toodab liigesevõiet.
Liigeseõõne sisepind on kaetud spetsiaalse ainega, mida nimetatakse
sünoviaalmembraaniks ehk liigesekihnuks. See sisemine membraan toidab liigest
ja toodab liigesevedelikku ehk liigesevõiet, mis vähendab liigesesisest
hõõrdumist ja kaitseb sellega liigese pindu kulumise eest.
Surve vähenemisel imab kõhr
liigesevedelikku nagu käsn, surve suurenemisel aga eritab seda vedelikku
sõltuvalt surve tugevusest. Liigesevõie ühtaegu eraldab liigesepinnad
teineteisest ja moodustab nende peale libeda pinna. Terve liiges „õlitab“ end
ise, mistõttu terves liigeses on hõõrdejõud 5 korda suurem kui jää hõõrdejõud.
Luuotsi (epifüüse) kaitseb hüaliinkõhr paksusega 3-5 mm, mis kujutab
endast „turvapatja“: see summutab tugevad mehaanilised põrutused ja järsud
liigutused. Liigesekõhr ei ole vereringega seotud, seetõttu ei saa ta oma
toitaineid verest, vaid liigesevedelikust. Liikumise ajal imavad kõhrerakud
liigesevedelikust neile vajalikke toitaineid ja annavad ära ainevahetuse saadusi,
mistõttu liikumine on liigese jaoks sõna otseses mõttes elu küsimus. Meenutage
kosmonaute, kes pärast pikka kaaluta olekus viibimist peavad uuesti käima
õppima – nüüd ei ole enam vaja selgitada, miks see nii on.
Liigesekõhr koosneb maatriksist (rakuvaheainest), milles paikneb
plastiline kollageenikiududest võrgustik. Maatriksis asuvad kondrotsüüdid –
rakud, mis sünteesivad kollageenikiudude valke ja kõhre alusmaterjali
komponente. Maatriks koosneb väga suurtest molekulidest (proteoglükaanidest), mis
suudavad suurel hulgal vett siduda ning tagavad sellega kõhre elastsuse ja
löökide summutuse. Lisaks sisaldab maatriks glükosaminoglükaane, hüaluroonhapet
ja kondroitiinsulfaati, mis on liigesevõide peamised koostisained.
Hüaluroonhape – rohkem kui lihtsalt
„liigesevedelik“
Hüaluroonhapet sisaldub inimese organismi paljudes kudedes: kõhres, luudes, klaaskehas,
südameklappides, nahas, liigesevõides. See aine tagab naha pingulduse, toetab
kõhre elastsust ja õlitab meie liigeseid, olles liigesevõide ehk liigesevedeliku
peamiseks koostisaineks. Ilma selle vedelikuta meie liigesed ei töötaks. Terve
ja noor organism toodab ise hüaluroonhapet. Vananedes aga aeglustub selle aine
tootmine organismis ning siis algavad liigeseprobleemid ja me märkame esimesi
soovimatuid kortsukesi – märke alati enneaegu saabuvast vananemisest.
40-aastaselt on organismi enda hüaluroonhappe tootmine 50% vähenenud.
60-aastane ja vanem organism toodab seda ainult 10% vajalikust kogusest.
Hüaluroonhape kuulub oma
keemilise koostise poolest glükoos-amiinglükaanide ehk mukopolüsahhariidide
hulka, kuna suudab siduda suurel hulgal vett, mistõttu rakkudevaheline aine
omandab geelitaolised omadused ja suudab rakke toetada. Hüaluroonhape suudab
siduda ja endas hoida kuni kuus liitrit vett ühe grammi kohta. Vett ei saa
kokku suruda ja selle omaduse annab hüaluroonhape ka liigestele edasi.
Hüaluroonhape tagab kudede vedeliku õige konsistentsi ja muudab selle
viskoossust vastavalt mehaanilistele pingetele: suurtel koormustel muutub
vedelik voolavamaks, kuid jääb siiski piisavalt viskoosseks, et mitte vee kujul
liigestest välja voolata.
Kondroitiin – elastne ime
Kondroitiin on kõhre tähtis koostisaine.
Osaliselt saame kondroitiini toidust, osaliselt aga sünteesib meie organism
seda ise. Selle bioaktiivne vorm on kondroitiinsulfaat, kuna organism kasutab
kondroitiini ainult pärast väävelhappe soolaga ühinemist. Kondroitiinsulfaat on
lausa veemagnet. Tänu oma keemilise ühenduse elektrilise laengule seob see
sidekoes suurel hulgal vett ja moodustab geeli, milles asuvad kondrotsüüdid.
Sellega tagatakse liigesekõhre elastsus ja põrutusi summutavad omadused.
Kõhre taastumisel on suureks probleemiks
vajalike ehitusmaterjalide puudumine, olgu selle põhjuseks siis haigus või muud
juba eelpool nimetatud tegurid. Nagu juba märgitud, ei saa kõhr oma toitaineid
vereringest, vaid liigesevedelikust, mis aitab ka jääkaineid kõhrerakkudest
välja viia. Kui organismis ei ole piisavalt toitaineid, siis hakkavad
kõhrerakud ära kuivama ja järk-järgult surema. Degenereerunud kõhr aga ei suuda
enam põrutusi summutada ja liigese liikuvust tagada. Nii hakkab välja kujunema
artroos.
Hüaluroon-kondroitiinkompleks
(HKK) on elu ilma liigesevaludeta.
Hüaluroonhape ja kondroitiin
kaitsevad liigeseid palju paremini siis, kui teevad seda koos. Neid aineid koos
manustades toimivad need sünergiliselt, see tähendab täiendavad teineteise
toimet kõhre kaitsmisel ja toitmisel ning mõjuvad võrreldamatult tõhusamalt kui
kumbki aine eraldi võetuna.
Tänu muudetud
molekulaarstruktuurile ei lagune HKK koostises olev hüaluroonhape organismi
manustamisel, vaid jääb stabiilseks ja toimib ühelt poolt nagu süstal,
suurendades mehaaniliselt eksogeense hüaluroonhappe hulka liigestes, teiselt
poolt aga toimib katalüsaatorina, aktiveerides kondrotsüütides kehaomase
(endogeense) hüaluroonhappe sünteesimise. Seejuures mõjub HKK kõigile
liigestele korraga, olles ka seetõttu tõhusam kui süstid.
Tänu sellele on B-Luronil liigeste terve toimimise ja liikuvuse jaoks suur
tähtsus. 30 ml mõõtetopsi täis B-Luroni (see sisaldab 450 mg
hüaluroon-kondroitiinkompleksi) tuleb võtta iga päev ja ilma katkestusteta kuu
aja vältel. Märgatavad paranemisnähud ei ilmne kohe, vaid pärast seda, kui
liigeses on saavutatud teatud hüaluroonhappe kontsentratsioon, see tähendab 2–3
nädala lõpuks.
See sõltub liigese tervislikust seisundist ehk sellest, kui
suureks on muutunud kondroitiini ja hüaluroonhappe defitsiit. Mida vähem on
liiges kahjustunud, seda kiiremini saabuvad kergendus ja taastumine. Eriti
rasketel juhtudel on soovitatav tulemuste saavutamiseks kuuri korrata. Aga
selle meeldiva maitsega siirupi toime jätkub ka pärast kuuri ning sellele on ka
loogiline seletus: kehaomase hüaluroonhappe sünteesimine on taastunud,
liigesevõie on normaalseks muutunud ja liiges on taas tööle hakanud.
Hüaluroonhappe sisalduse muutumine
liigeses B-Luroni manustamisel.
B-LURON-I ERILISED OMADUSED:
- toote toime on suunatud probleemi algpõhjusele;
- ortomolekulaarne kompleks korrigeerib tasakaalustamatust
molekulaarsel tasandil, optimeerides organismi biokeemilisi protsesse;
- toimib kõigile liigestele;
- sobib kasutamiseks koos füsioteraapia ja mis tahes ravimitega;
- kestev toime (1 kuur mõjub 3–5 kuud);
- kõrvaltoimed puuduvad;
- mugav müüa ja manustada;
Näidustused
- Artroosid.
- Vanusest tingitud kulumine.
- Liigeste kestev liigne ja/või ühekülgne töökoormus (muuhulgas
ülekaal).
- Suured spordikoormused enne ja pärast võistlusi.
- Selgroodiskide patoloogiad (nihkumine, väljavõlvumine,
kokkuvajumine).
- Liigeseoperatsioonidest (artroskoopiast) taastumise periood.
- Kaasasündinud Х- ja О-jalgsus.
- Teismeliste osteokondropaatiad.
- Podagra (kompleksteraapia osana).
INIMESE LIIGESED
Inimese
kehas on umbes 200 erinevat liigest: suuri ja väikesi, lihtsaid, keerulisi ja
kombineerituid. Need võimaldavad meil
teha tohutul hulgal erinevaid liigutusi: käega, jalaga või kogu kehaga korraga,
ilma et peaksime mõtlema, kuidas neid teha. Aga kui liigestikus tekib probleem,
siis kaotab inimene kõige väärtuslikuma – vabaduse ja sõltumatuse tunde.
Seetõttu tuleb kasuks, kui teada juba ette, kuidas liigeseid hoida, milline on
nende ehitus ja mis võib probleeme põhjustada. Ja kindlasti tuleks meeles
pidada, et terve eluviis on esmane tingimus, et liigutuste kergus ja kindlus
säiliks pikki aastaid.
KÄSI JA KÄELABA
Käsi kinnitub keha külge õlavöötme luude, liigeste ja
lihastega ning koosneb kolmest osast: õlg, käsivars ja käelaba. Õlavööde on kõige võimsam. Randmest paindumine
annab kätele suure liikuvuse, suurendades liigutuste amplituudi ja
funktsionaalsust. Käelaba koosneb paljudest hästi liikuvatest liigestest ning
just seetõttu suudab inimene arvutiklaviatuuril kirjutada või mobiiltelefoni
kasutada, sõrmega õigesse suunda osutada, kotti kanda, joonistada jne.
Õlad ja käelabad kinnituvad õlaluude,
randmeluude ja kodarluude kaudu. Kõik kolm luud on omavahel liigestega
ühendatud. Küünarliiges võimaldab kätt painutada ja sirutada. Käsivarre mõlemad
luud on liikuvalt ühendatud, seetõttu pöörleb liigeste liikumise ajal kodarluu
ümber randmeluu. Rannet saab 180 kraadi pöörata!
Randmeliiges ühendab käelaba käsivarrega.
Käelaba koosneb peopesast ja viiest väljaulatuvast osast – sõrmedest. Käelabas
on 27 väikest luud. Ranne koosneb kaheksast väikesest luust. Randme luud
ühinevad kämbla luudega ja moodustavad peopesa. Randme luudele kinnituvad viis
kämblaluud.
Esimene kämblaluu on kõige lühem ja lamedam. See ühendub
randmeluudega liigese kaudu, seetõttu saab inimene pöialt vabalt liigutada ja
seda teistest sõrmedest eemale sirutada. Pöial koosneb kahest lülist, ülejäänud
sõrmed aga kolmest lülist. Käelaba ehitust saate vaadata ka joonisel.
Kõige sagedamini tekivad käelaba traumad inimestel, kes teevad rasket füüsilist
tööd. Muuhulgas võivad tekkida randmeliigese või sõrmelülide vaheliste liigeste
reumaatilised haigused, randmeliigese degeneratiivsed muutused või sõlmed
käelaba proksimaalsetes lülidevahelistes liigestes. Krooniline reumaatiline
artriit kujuneb tavaliselt välja sümmeetriliselt mõlema käe randmetes ja
käelabades, muuhulgas proksimaalsetes lülidevahelistes liigestes. Selle
haigusega kaasneb valu, paistetus, deformeerumine ja liigutuste takistatus,
selle järel aga liigeste degradeerumine või koguni atrofeerumine. Tegemist on
autoimmuunse häirega ning peamiselt kannatavad selle all 30–40 aastased ja
vanemad inimesed. Naistel on neli korda suurem risk sellesse haigestuda kui
meestel.
PÕLVELIIGES
Põlveliiges (lad k articulatio) on
inimese organismi kõige suurem liiges ja samal ajal on see ka kõige vigastuste
ja traumade suhtes kõige tundlikum. Põlveliiges koosneb sääreluust, reieluust
ja põlvekedrast. Igaüks neist on kaetud hüaliinkõhrega, mis summutab
mehaanilisi koormusi ja võimaldab liigesel kergelt liikuda, vähendades liigset
hõõrdumist. Põlv kuulub niinimetatud plokkliigeste hulka.
Ühelt poolt peab põlv olema väga
elastne ja painduv, et võimaldada nii vertikaalseid kui horisontaalseid
liigutusi. Teisest küljest peab see olema tugev ja koormustele vastu pidama,
kuna kannab käimise ajal kogu keha raskust. Põlveliigese kõige suurem ja
tugevam lihas on nelipealihas, mis on ka põlveliigese peamine sirutaja.
Põlveliiges koosneb sääreluu veidi
kaardus põntadest (paksenenud või eemaleulatuv osa luust, millel asub
liigesepind naaberluuga ühendumiseks) ning põlvekedra liigesepinnast.
Põlveliigeses asuvad
kaks ketast, mida nimetatakse meniskideks. Need ühendavad liikumise ajal
liigesepindu. Meniskid (poolkuukujulised kõhred) on kahte tüüpi: mediaalne ja
külgmine. Nende peamiseks ülesandeks on ühendada reieluu ja sääreluu
liigesepindu ning võimaldada kokkupainutatud põlve pööramist.
Põlveliiges on keerukas liiges, mis teeb võimalikuks inimese liikumise,
seetõttu tuleb liigesevõide varusid selles regulaarselt täiendada. Põlveliigese
piirkonnas asuvad mitu limapauna, mis toodavadki selle ja teiste liigeste jaoks
liigesevõiet.
PUUSALIIGES
Puusaliigese (articulatio coxae)
moodustavad ühelt poolt reieluu liigesepind, mis on kogu ulatuses
hüaliinkõhrega kaetud, välja arvatud liigeseauk, ning teiselt poolt puusaluu
puusanapaauk. Puusaliiges on plokkliigese eritüüp, mida nimetatakse keraliigeseks.
Puusanapp on kaetud kõhrega ainult
poolkuukujulise ala piirkonnas, muus osas laieneb rasvsidekude, mis on kaetud
sünoviaalmembraaniga. Puusanapa sälgu kohal esineb puusanapa ristiside.
Puusanapa vaba ääre ja nimetatud ristisideme külge kinnitub napamokk, mis
mõningal määral suurendab puusanapa sügavust. Liigesekapsel kinnitub puusaluule
napamoka äärtega ja fikseerub reieluule mööda pöörlite vahelist joont, hõivates
seejuures tagant 2/3 reieluu kaelast, kusjuures ta ei ulatu pöörlite vahelise
harjani.
Puusaliigese sideaparaat
koosneb alljärgnevatest sidemetest:
1. Niude-reieluuside asub
puusaliigese eesmisel pinnal. Nimetatud side saab alguse eesmisest alumisest
niudeluu ogast ja kinnitub pöörlite vahelisele joonele. Niude-reieluuside
piirab reie tahaviimist puusaliigeses ning osaleb inimese keha vertikaalasendis
hoidmisel.
2. Häbeme-reieluuside tuleb
häbemeluu ülemisest joonest alla, põimub puusaliigese kapslisse, kusjuures osa
kiukimpe ulatub pöörlite vahelise jooneni.
3. Istmiku-reieluuside algab keha
istmikuluu eesmisel pinnal, suundub ettepoole ning põimub puusaliigese
kapslisse.
4. Ümarala asub liigesekapsli kihis, hõlmab sõlmena reieluu kaela ja kinnitub
alumise eesmise niudeluu oga külge.
5. Reieluupea asub liigese sees ning on kaetud sünoviaalmembraaniga. Sideme
kihti läbivad sooned suunduvad reieluu pea juurde.
SELGROOLIHASED
Lülisammas ehk selgroog on oma ehituselt
keeruline süsteem, mis moodustab keha kesktelje ja täidab tähtsaid funktsioone:
selgroog toetab keha nii seismise ajal kui isteasendis, ta on samuti aluseks,
millele kinnituvad üla- ning alajäsemete luud ja lihased jne.
Selgroog ei ole
mitte ainult „soomuskate“ õrnade liigeste jaoks, ta osaleb keha ja pea
liikumises, kuid peale selle kaitseb ta kesknärvisüsteemi tähtsat osa, mis asub
selgrookanali sees – seljaaju.
Lülisammas koosneb 32-33 lülist (5 kaelalüli, 12
rinnalüli, 5 nimmelüli, 5 omavahel kokkukasvanud ristluulüli, 3-4 õndralüli),
mille vahel paikneb 23 lülivaheketast ehk diski.
Tüüpilisel lülisambal on
lülikeha, kust saab alguse lülikaar, mille külge kinnituvad ogajätke, kaks
ristijätket, kaks ülemist ja kaks alumist liigesejätket. Lülikehad koosnevad
käsnollusest, mis on kaetud kompaktse luukihiga. Lülikehad erinevad kujult,
ülemiste ja alumiste pindade kõveruselt ning eesmiste ja tagumiste osade
kõrguselt. Ogajätked erinevad samuti üksteisest oma mõõtudelt, kujult ja
paiknemiselt ruumis, nad piiravad lülisamba tahapainutamist, eriti rindkere
alal. Kõik ristijätked, välja arvatud rinnajätked, sisaldavad nendega ühinenud
roiete rudimente.
Kaelalülide ristijätketes paiknevad avad, mis moodustavad
kanali lülisamba veresoonte ja närvi läbimiseks. Lülisamba erinevate
liigesjätkete ruumiline paiknemine ei ole ühesugune. I ja II kaelalülil (atlant
ja telg) on eriline konstruktsioon, mille arvel ning tänu nendevahelise ja
kuklaluu ühendusele tagatakse pea liikumine kolmel tasandil.
Sidemete liigid lülide vahel sisaldavad kõiki
peamisi ühendusliike. Kõik lülikehad, välja arvatud ristluulülid on
täiskasvanud inimestel eraldatud lülivaheketastega ehk diskidega, mis koosnevad
sidekoelistest rõngastest ja säsituumadest. Lülivahekettad moodustavad
täiskasvanud inimesel umbes 1/4–1/5 lülisamba pikkusest. Iga lülikaare paar on
ühendatud kahe lameda liigesega, kollaste sidemete ja arenenud sideaparaadiga
ogajätke ja ristjätke vahel.
Lülisamba osad
a)
Lülisamba
kaelaosa (kaelalülid)
b)
Lülisamba
rinnaosa (rinnalülid)
c)
Lülisamba
nimmeosa (nimmelülid)
d)
Ristluu
(ristluulülid)
e)
Õndraluu
(õndralülid)
KÜÜNARLIIGES
Küünarliiges on keeruline,
šarniirliigeste gruppi kuuluv liiges. Küünarliiges koosneb kolmest osast:
õlavarre-küünarluu, õlavarre-kodarluu ja proksimaalne kodarluu-küünarluu
liiges.
Liigutused õlavarre-küünarluus
toimuvad frontaaltelge mööda – küünarvarre kõveraks ja lahtipainutamise (amplituudiga
kuni 140°) teel. Õlavarre-kodarluu liiges on kerakujuline, ta on moodustatud
õlaluu ümara otsaku pea abil, mis on ühendatud kodarluu peaga. Liigutused
toimuvad liigeses frontaaltelge mööda (koos õlavarre-küünarluu liigesega) ja
seisnevad küünarvarre kõveraks ja lahtipainutamises.
Proksimaalsel
kodarluu-küünarluu liigesel on silindriline kuju. Liigutused toimuvad
vertikaaltelje ümber (liigutuste amplituud kuni 160°). Nimetatud liigutused
toimuvad üheaegselt ka distaalses kodarluu-küünarluu liigeses. Kõveraks
painutamise tagavad küünarliigeses kakspea õlalihas, õlalihas,
õlavarre-kodarluu lihas ja teised küünarvarre lihased, mis algavad õlaluu
mediaalsel ümaral luuotsakul, lahtipainutamine toimub õla kolmpealihase ja
küünarliigese lihase abil.
Sünoviaalmembraan moodustab ülemise (tagumise) ja kotja (eesmise) keeru.
Küünarliigese taga, küünarliigese ja õlavarre kolmpealihase kõõluse vahel asub
kõõlusealune paun, küünarjätkel küünarliigese nahaalune paunake. Liigesekapsel
kinnitub nelja sideme abil. Küünarliigese kollateraalne side kulgeb mediaalselt
pealmiselt ümaralt luuotsakult lehvikukujuliselt ploki süvendi mediaalsele
äärele. Kodarluu kollateraalne side algab lateraalselt ümaralt luuotsakult,
hõlmab kahe haruga kodarluu pea ja suundub küünarluu lõigendi kodarluu äärtele,
kus ühineb rõngassideme kimpudega.
Küünarliigese arteriaalne
verevarustus toimub küünarliigese verevarustuse abil, venoosne vool aga läbi
kaasnevate samanimeliste veeniarterite. Lümfivool suundub küünarliigestesse ja
osaliselt kaenlaalustesse lümfisõlmedesse. Innervatsiooni tagavad kesk-, naha-,
küünar-ja kodarliigese närviharud.
ÕLALIIGES
Õlaliiges
on omapärane ristumiskoht õlaluu ja abaluu vahel. Nimetatud liiges koosneb
õlaluu peast ja abaluu liigeseõõnest (liigeselohk). Liigeseõõs on kaetud
hüaliinkõhrega, mis on ümbritsetud kiudja koega liigesemokaga ning soodustab
liigeste liikuvust.
Pea ja õõne suuruse erinevuse
tõttu, samuti liigesekapsli suure liikuvuse tõttu moodustab ülaliiges omapärase
mahuka pauna. Lihased (näiteks abaluualune, ogaline, harjaalune), mis
ümbritsevad liigesekapslit, kindlalt teda kaitstes ja tugevdades.
Ronganokkjätke-õlavarreluu sidemed on laiad, tugevad sidemed, mis kinnituvad
õlaluu suurele kühmule.
Nimetatud sidemed ennetavad õlaluu pea väljumist
liigeseõõnest. Glenohumeraalsed sidemed moodustuvad samuti nagu liigesekapsli
kiuline (ühendussidekoeline) membraan.
Õlaliigese piirkonnas asub mitu
liigeselähedast kihnu. Nimetatud kihnud on täidetud liigesevõidega ning nende
funktsioon seisneb liigese hõõrdumise vähendamises ja liigese eraldi elementide
vaba pöörlemise soodustamises.
Õlaliiges võib sooritada suurt hulka liigutusi, nagu abduktsioon (mingi
liigeseosa eemalejuhtimine sirgjoonest), tsirkumduktsioon (mingi liigeseosa
laialdane perifeerne ringliikumine), õla kõrgele tõstmine, õla mediaalsed
(sisemised) ja külgpöörlemised (välimised).
LIIGESEPROBLEEMID
Artroos- on tsivilisatsiooni haigus
Artroos on üks kõige levinumaid liigesehaigusi.
Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni andmete põhjal kannatab praegu artroosi
all ligikaudu 10% planeedi elanikkonnast (st iga kümnes inimene!). Seega, kuni
45-aastastel inimestel esineb artroosi 2% elanikkonnast, 45-65 aastastest
inimestest põeb artroosi juba 30-40%, aga üle 65-aastastest inimestest esineb artroosi
60-80%. Artroosi loeti pikka aega eakate inimeste haiguseks, kuid praeguse
seisuga artroosi põdevate inimeste iga aina nooreneb.
Kahjuks seetõttu, et me püüame tuua oma ellu
maksimaalselt mugavusi ning tasume selle eest oma tervisega. Ebaõige toitumine,
väheliikuv eluviis, stress ja muud sarnased tegurid mõjutavad negatiivselt
liigeste seisundit. Kõige levinumateks artroosi põhjusteks peetakse ebaõiget ja
üleliigset koormust eri liigestele, liigeste vigastusi, häireid inimese
hormonaalsüsteemis ja ainevahetuses.
Artroosi arengut soodustavad riskifaktorid
- Kaasasündinud defektid liigesestruktuuride
ehituses (kõhred, sidemed, meniskid, kõõlused), mis põhjustavad liigeste
kiiret kulumist
- Suurenenud ja ühekülgne koormus liigestele
- ülekaal
- rühihäired
- professionaalse spordiga
tegelemine
- mõnede tööliikide eripärad
- Vitamiinide ja mineraalide puudus
toiduratsioonis
- Hüpodünaamia
- Pärilik eelsoodumus
- Ainevahetushäired ja hormonaalhäired
- Liigesevigastus
- Liigese postoperatiivne seisund
Kõik ülalnimetatud tegurid põhjustavad seda, et
muutub liigesevedeliku hulk ja koostis. Kõige ohtlikum on liigesevedeliku
põhikoostisosa – hüaluroonhappe kvaliteedi ja koguse muutumine, mis omakorda
soodustab artroosi arengut.
Mis on artroos?
Artroos (kreeka k. arthron – liiges) on liigeste
krooniline mittepõletikulise iseloomuga haigus, millega kaasnevad peale
liigesekõhrede ka sidemete, liigesepindade ja liigesepeade luude vigastused.
Haigus ei teki äkitselt, ta areneb välja järk-järgult, kuid lõppkokkuvõttes kahjustab
nimetatud haigus liigeseid pöördumatult. Esialgu rikub artroos ainult
liigesekõhreid, seejärel järk-järgult kogu liigest, mis toob kaasa liigese
deformatsiooni ja liikumise piiratuse.
Artroosi tõttu võivad olla vigastatud kõik keha liigesed, kuid kõige sagedamini
kannatavad neli liigest, mis kõige enam taluvad suuri koormusi ja need liigesed
on: põlveliiges, puusaliiges, pahkluu ja lülisammas.
Artroosil pole midagi ühist
artriidiga või kroonilise polüartriidiga, mis on liigestepõletik ning
mille kutsuvad esile mitmed põhjused ja haigustekitajad. Artriiti iseloomustab
liigesevedeliku reaktiivne patoloogiline muutus, artroosi puhul aga
liigesevedeliku puudujääk.
Liigeste kahjustus
Kondromalaatsia
(hondro- + kreeka k. malakia – pehmus) on
kõhrekoe muutumine, mida iseloomustab koe pehmenemine ja vetruvuse puudumine
ning mis põhjustab liigeste deformatsiooni ja liigeste ning liigesekõhre
jäikust. Haiguse põhjusteks võivad olla kahjustused, mille on esile kutsunud
spetsiifilised fermendid. Biokeemilisel tasandil täheldatakse liikumissüsteemi
organites proteoglükaanide ja liigesevõide vähenemist, kollageenikiudude
hävimist ja vedelikusisalduse suurenemist kondrotsüütides. Kahjustatud kõhr on
iseloomulikku mattkollast värvi (vt nooltega joonist) ja omab vertikaalset
lõhet, mis kiire hävitamisprotsessi puhul võib tekitada luu subkondraalse kihi,
mis ei ole kaitstud liigesevõidega. Tõsise trauma korral hakkab kõhr
järk-järgult pehmenema ning eemalduma subkondraalsest luust.
Eburneatsioon või osteoskleroo-(kreeka k. osteon – luu ja skleroos – kõva,
tihe) kuulub degeneratiivsete haiguste hulka, mida iseloomustab liigesekõhre
hävimine ja subkondraalse luu kortikaalkihi järsk paksenemine ning tihenemine,
mis omandab elevandiluu ilme. Mehaanilise hõõrdumise tulemusena suureneb
vigastatud subkondraalne luu oma mõõtmetelt olulisel määral.
Liigesehiir (killud) – eraldunud liigesekõhre, meniski või
liigese muude struktuuride osake, mis asub liigeseõõnes liigesevõides.
Liigesehiir osutub kõige sagedamini kahjustatuks osteokondroosi poolt. Nooltega
joonisel on näidatud liigesehiire ja kõhre degeneratiivsed muutused.
Osteofüüdid (luukannused)-on rohkearvulised kasvud liigesel. Osteofüüdid
tekivad peale traumat kolmandal päeval pärast liigeste vigastamist. Seejuures
ei ole neid röntgenograafilisel meetodil võimalik kohe avastada, vaid alles
mitme nädala möödudes. Luukannused ilmuvad peamiselt luupealse kinnituskohas
või piki liigesekapslit. Kui õigel ajal osteofüütide kasvamist ei ennetata,
siis luukude hakkab veelgi enam deformeeruma
SAGELI KORDUVAD KÜSIMUSED
Kõrvalnähte toote B-Luroni kasutamise tõttu ei
ole täheldatud.
B-Luron sobib kokku mistahes raviainete ja
füsioteraapiaga.
Vastunäidustusi toote B-Luroni kasutamisel
diabeediga ei ole. Kasutatavate ravipreparaatide annuste ja dieedi
korrigeerimise eesmärgil on soovitav enne tarvitamist nõu pidada
arst-endokrinoloogiga.
Vastunäidustusi ei esine, kuid on soovitav enne
B-Luroni kasutamist nõu pidada raviarstiga.
Jah, ohutu. Bioaktiivne toidulisand B-Luron ei
sisalda tugevatoimelisi, dopingu- ja muid aineid, mis on lisatud WADA nimekirja.
Sportlastel on soovitav kasutada B-Luroni enne
hooaja algust ja pärast võistlusi. Igal individuaaljuhul on soovitav nõu pidada
oma spordiarstiga.
Võib, mingeid piiranguid ei ole.
B-Luroni võib tarvitada ööpäeva mistahes ajal,
kuid soovitav on seda teha ühel ja samal ajal kuu jooksul.
Selleks tuleb nõu pidada arstiga.
Tarvitada mistahes vahendeid, sealhulgas ka
bioaktiivset toidulisandit raseduse ajal võib ainult arsti soovitusel.
Spordiga tegelevad noorukid võivad tarbida
B-Luroni spetsialisti soovitusel.
Valem ohutu annuse väljaarvutamiseks vastavalt
kehamassile on vajalik ainult inimeste puhul kehakaaluga üle 100 kg. Inimesed,
kelle kehakaal on alla 100 kg võivad tarbida toodet ilma tervist ohtu seadmata.
Suure koguse hüaluroonhapet imavad endasse mitte ainult liigesed, vaid ka
teised organid nagu silmad, juuksed, nahk ja igemed.
Toon välja ka mõnede kasutajate kogemused:
KOGEMUSI B-LURONIGA:
KADRI: Ma annaksin sellele tootele 5x5 punkti. Ma ei tea täpselt, kuidas ta
toimib, aga ta toimib ja see ongi põhiline. Liigun valudeta ja tean vähemalt
kolme vanemat inimest veel, kellel kaebused taandusid. Mina teen 2 x aastas
kuuri läbi ja selline intervall mulle sobib. Lisaks 2 x aastas korralik
parasiidikuur enne B-Luroni ja kõik toimib.
MALLE: Võtan praegu 10 ndat korda
B-Luroni. Kuna minu diagnoos on polüartroos, siis valutaksid kõik mu liigesed ja
ma ei saaks normaalselt elada. Praegu aga võtan 2 x aastas seda super toitainet
ja elan ilma valudeta. Olen väga rahul ja terve. Boonuseks on veel noorem nahk
ja parem silmanägemine.
MANN: Mannil põlved ja käed valutasid ning ta pöördus arstile. Peale uuringuid
arvati, et Mannile tuleb teha liigestesse süstid. Mann võttis mõtlemisaega...
Ta sai aru, et see pole lahendus kuna valutavad ja teevad häda ju mitmed
liigesed. Ta leidis Coral Clubi. Mann tegi kõik vajaliku, mis oli vaja enne
B-Luroni manustamist. Esimene kuur ilusasti tehtud, hakkas aru saama, et midagi
on muutunud. Kahe kuu pärast küsis, millal ta võib järgmise kuuri teha, sest
kätes toimusid muutused kiiresti.
KATRI: Minu oma isa on igal juhul väga rahul tulemusega, mis peale B-Luroni
kuuri läbimist sai. Pealegi, kui muidu oli tal vaja minna ja saada üks süst
just täpselt sinna, kus probleem oli ja kui probleeme mitmes liigeses, siis
B-Luron kompleks on niisama tõhus kui liigesesisesed hüaluroonhappe süstid ja
mõjub pealegi kõigile liigestele ühe korraga.
Hüaruloonhape on liigesevedeliku
peamine koostisaine, ilma selle vedelikuta aga ei saaks meie liigesed töötada.
Noor terve organism toodab ise vajalikus koguses hüaluroonhapet. Vanusega või
muudel põhjusetel aga aeglustub organismis selle sünteesimine ning sellest
saavadki alguse liigeseprobleemid, kuna liigesevedelik toidab liigeste kõhrkude
ja on ka selle peamine määrdeaine, tagades liigeste liikumise ja liikuvuse.
Hüaluroonhape tagab piisavas koguses liigesevedeliku sünteesimise: see ongi
hüaluroonhappe üks peamisi bioloogilisi ülesandeid.
Kui sa ei ole kunagi varem kehapuhastust teinud, siis enne selle toote tarbimist, palun tee kindlasti läbi see programm.https://londonitegevused.blogspot.com/2019/12/esimesed-90-paeva-coral-clubis-kuidas.html
Toote
ostmiseks on arukas teha endale klubinumber, et toode saada 20% soodama
hinnaga:
Kliendinumber on tasuta ja kohustusi endaga
kaasa ei too. Ei ole ka aastamaksu.
Võta kindlasti minuga ühendust, kui soovid rohkem infot.
Head tervist
soovides
Heli London-Kalinin
tel 5058051
Kommentaarid
Postita kommentaar